Enne väinatammi ehitamist toimus ühendusepidamine mandri ja saarte vahel erilise laevatüübi nn. uisuga. Ettekujutuse 19. saj. sõitnud uiskudest võib saada lisatud ajalooliselt pildilt.
Uisk oli lai suhteliselt väikese süvisega purjepaat. Ainult ahtris oli tekiga kaetud ruum meeskonna jaoks. Uisk liikus suure raske purje abil, mille ülestõmbamiseks oli vaja mitu uisusulast. Tuulevaikuse puhul kasutati aere.

Väikese väina uisu pikkus oli umbes 10 m ja Suure väina omal 18 meetrit. Väikese väina uisu meeskonda kuulus kuus uisulast ja kipper-laevajuht. Laev mahutanud 5 hobuserakendit ja ühe sellise ülevedu maksis 25 kopikat. Sarvlooma üleveo eest tuli maksta 15 kopikat ja inimese pealt oli taks 5 kopikat.

Siin oli kasutusel üks uisk ja see töötas kahe vahetusega. Uisu väljasõit Orissaarest oli hommikuti pärast posti kohalejõudmist Kuressaarest. Tagasisõit toimus peale lõunat, kui Kuivastust tulnud post saabus Vahtna sadamasse Muhus. Tarbekorral tehti ka lisasõite. Selleks tehti kaldale märguandeks nn. uisutuli.

Väikese väina uisuga toimus ka suurem mereõnnetus 1875. a., mil tormituul ajas laeva ümber ja mitte kaugel Illiku laiust uppus 22-st reisjast 11, sh. ka uisukipper A. Tarvis.
Seoses väinatammi valmimisega kohaliku uisu vajadus kadus. Viimane uisk olevat lammutatud 1913. aastal.